Äkki tulla maailma aktsiaturgudelt koduturule varju

Seda blogi alustades on USA suuremad indeksid päeva lõikes üle protsendi miinuses, kõik ootavad hirmunult presidendi kõnet. Oma presidendi kartmine turgude poolt näitab ka juba midagi. See on hinnang sotsialistlikule valitsusele. Järjest rohkem tuleb hinnanguid erinevatelt analüütikutelt, et senine kunstlik enda ülespoole tõstmine ei ole jätkusuutlik ja toob kindlasti veel suuremaid või väiksemaid probleeme kaasa. Sel nädalal käis televisioonis sellise hinnangu välja ka Eesti analüütik Maris Lauri, kes arvas, et see on rohkem lääneriikide kui meie probleem. Iseenesest on tal ju õigus, kuid kahjuks sõltub Eesti liiga palju meie eksportturgudest - seega nende lollused teevad ka meile halba. Loodame, et oma võlad nad maksavad vähemalt ise, meid see otseselt ei puuduta - kui nemad maksavad võlgu, siis meil on aega oma "atra seada".
Aga mitte sellest pole tänane teema. Nädal tagasi otsisin lühiajalisele rahale paigutamise kohta ja tegin konto LHV-s. Selle loomulikuks jätkuks oli Eesti aktsiaturule natuke sügavama pilgu vaatamine. Eesti turg kukkus mõnes mõttes sügavamale kui USA. Taastumine toimus mingis osas sügise alguseni, mõnele aktsiale rohkem, mõnele vähem. Praegusel hetkel võib prognoosida hindu, kuhumaani aktsiate hinnad võiksid tõusta (ettevaatlikkusest ei tasuks neid päris buumi tipu pealt võtta) mingi aja jooksul. See tõus praegusest oleks kvaliteetemate aktsiate puhul ca 150-250%.
Investeerimisel on oodatava liikumise prognoosimine sageli küllatki selge, olulisem on aimata aega, milla see toimub. Nii oli see ka USA praeguse kinnisvara-panganduse krahhi eel. Seda, mis tulemas oli, teadsid vast kõik (võib-olla meie Skandinaavia pangad mitte, kes nüüd süü baltikumi peale ajada püüavad; nagu Savisaar ülemaailmse kriisi süü Ansipi kraesse). Seda on kerge kontrollida, lugedes veebis tolle aja arvamuslugusid ja analüüse. Aja prognoosimisega oli (ja on) raskem, kes sellega maailma mastaabis täppi pani, teenis miljardeid dollareid.
Millal liigub Tallinna börs (kui viimase nädala hüpe välja jätta)? Praeguseks liikumiseks on aluseks 2 tegurit: intressimäärade langus meie pankades ja eelarvenormi täitmise kinnitus valitsuselt. Tähajaliste hoiuste intressimäärad on meie pankades detsembri algusest pea poole jagu vähenenud - kui üle 3%-lise intressiga tundus riskivabasid summasid lühiajaliselt pankades hoida veel kuidagi mõistlik, siis 1,5%-ga enam nagu väga ei taha (selle pealt hakkasin ka mina muid variante otsima). Raha laekumine peaks ka selge olema, kuidagi ei tahaks uskuda, et meie valitsus samamoodi rahvale valetaks nagu USA oma. Seal on muidugi veel teised tegijad nagu kohalikud omavalitsused (milledest Tallinn selgelt püüab tahtlikult euro tulekut ära rikkuda - mida halvem inimestel, seda parem nende parteil valimistel) ja teised, kuid vast on pilt ka nede osas piisavalt selge.
Enamus sellest pildist on näha kohalikele investoritele, vaid üksikud killud ka välismaistele. Kindlasti jõuavad maailma rohkem ametlikud tulemused, mis peaks paari kuu pärast tulema, samuti Euroopa arvamus suve alguses. Selle baasil võib meie väikesele turule ka maailmast raha tulla - suurt raha siia polegi võimalik investeerida, keegi ei viitsi meie turu peale ka aega raisata. Samas piisab meie turu liigutamiseks ka palju väiksematest summadest. Seega, kui ei tule suuremaid tagasilööke, siis poole aasta jooksul peaks toimuma päris suur hüpe ülespoole. Ka kõige negatiivsema stsenaariumi puhul ei peaks suurt langust praegustelt hinnatasemetelt tulema.
Lisades maailma olukorra, milles pole ikka veel selgust, kas V, W, L või mõni muu täht ning enamus mõtlevaid analüüsijaid arvab, et praegusest seisust tuleb varsti liikumine mingis suunas, suunda vaid ei oska praegu veel määrata, tundub meie turg pikemaajaliselt küllaltki mõistlik - tõusuvõimalus on selgelt olemas ja küllatki tõenäoline, languseks palju ruumi pole (kui mitte vale firma otsa sattuda), suur tõenäosus on, et kriisi madalatest hindadest välja liikumine tuleb ka poole aasta - aasta sees.
Seega pool aastat kuni aasta võiks meie turul positsiooni vabalt omada. Arvestama peab, et likviidne pole meie turul mitte ükski vara, lühiajaliselt võib tulla järske kõikumisi ka allapoole, oma raha kättesaamine turult võtab rohkem aega kui suurematelt turgudelt.

Kulla võlu

Septembris kihutas kulla hind ca 5% ülesse, käies untsi eest üle 1000$ piiri (Vastavalt kulla ETF GLD üle 100$, kõrgeim 100.8$). See hinnapiir tundub olevat viimasel ajal piiriks, millest hind väga läbi tungida ei taha. Pikema perspektiivi prognoosides räägitakse untsi järgnevatest hindadest: 2000$, 3000$ ja 5000$.



Septembri liikumist võib võrrelda muude varade hinna tõusuga - turule tulev raha tõstab lihtsalt hindu. Kuna muude varade pealt on lühiajalise teenimise võimalus kiirem, siis läheb palju raha nendese.
Kulla osas on oluline ka reservide hoidmine kullas. Kindel kulla ostja on Hiina. Mõned väiksemad on aga kulda müünud, et saada raha ja samas turu likviidsust vähendada. Kindlasti ei ole Hiina läinud turule järgnevalt: meil on X summa raha ja selle eest me ostame kulda. Pigem on võetud hinnatase, mille pealt ollakse ostmas. Sellest tuleneb esimene minu arvamus: kulla hind ei ole allapoole paindlik. Mingist hinnast allpool on lihtsalt tugevad ostjad olemas.
Viimane aeg on kõikjal jutuks praeguse börsitõusu jätkusuutlikkus. Selge on, et majandus sellele vastavalt ülesse ei lähe, tegemist on vaid lisanduva rahaga valitsuse poolt ning erainvesteerijate sooviga veel rongile kaasa saada. Mingi hetk peab hinnatase kindlasti allapoole tulema, keegi ei tea vaid, millal. Küsimus: mida teeb kulla hind, kui aktsiaturg "ära kukub"? Teine minu arvamus: kulla hind tõuseb siis hüppeliselt. Mõlemad hinnad tõusid koos, kuna turule tuli uut raha. Kui aktsiate hinnatase kukub alla, siis aktsiatest väljub suur hulk raha, millest vähemalt osa jääb turule ja läheb kulda.
Sellest tulenevalt võib olla mõistlik pikaajalises perspektiivis mingi positsiooniga kullas. Nii on hea oodata turu kukkumise algust, kuna olles muude varadega lühikeses positsioonis, tuleb selle pealt pidevat kahjumit, mis võimalikku tulevast kasumit vähendab. Kullaga saab aga olla turu tõusuga kaasa liikumas (selle jaoks on hetkel muidugi probleem see 1000$ piir, millest turg ei taha väga kergelt läbi liikuda) ning võimaliku languse puhul ka aktsiaturuga vastassuunas liikuda.

Riiklik petmine

Reedel tuli USA-s välja küllatki oluline näitaja "New Home Sales". Eelmisel kuul käidi juuli kohta välja 433 tuhat, see kuu tuli augusti kohta 429 tuhat. Sellest hoolimata saadi tõusuks 0,7%.
Kuidas see võimalik on? Lihtsalt. Uudise avaldamisel, kui on vaja kõhklevaid aktsiaturge stimuleerida ja tarbijat äratada, käiakse välja hetkel vajalik number, mille puhul saab öelda, et toimus kasv. Kuidas saab vastupidi ollagi, kui sotsialistist president igale uuele ostjale $8000 kingib.
Sellise skeemiga on võimalik iga kuu rääkida tõusust, kuigi tegelik number pidevalt langeb. See "ülevaatamine" on vaid peene tekstiga jutt, millele enam suurt tähelepanu ei pöörata. Patriootlik meedia vaatab sellest mööda.
Mis selles siis halba on? See on ju vaid vahend majanduse ergutamiseks. Halb on see, et sellega puhutakse majandusse vaid õhku sisse. Praeguse kriisi puhul on igal pool uuudiseid, kuidas sama töö saadakse teha ära palju vähemate inimestega. Kus olid nende firmade juhid "headel päevadel"? Need asjatud töötajad oleks võinud ju midagi kasulikku teha. Majanduse tipus poleks nende koondamine tähendanud neile ju ka töötuks jäämist, mis praegu kahjuks juhtub. Kriis on vajalik, et majandus tervikuna "peeglisse vaataks" ja ennast tervendaks. Nagu keegi on juba öelnud: "Selliste sammudega lastakse üks hea kriis raisku minna." Õnneks meie valitsus on europlaanide tõttu teise olukorda pandud.
Turule valetamisel on veel ka teine pool: ebaõiglus.
Selliste uudiste najal võidab keegi ja keegi kaotab palju miljardeid. Need, kes kaotavad, on ebaõigluse ohvrid. Kui USA-s keegi tegi lõpuni mitteausa investeerimisfondi, siis sai ta sel aastal karistuseks mitu "eluaegset". Kui, summana veelgi suuremate summmadega, pettusega tegeleb riik, siis on kõik OK.
Sellise jama tulemus on, et tuleb veelgi suurem majanduslik krahh. USA-st sõidab majandusjõuna mööda Hiina jne. Irooniline on, et veel hiljaaegu jahutati Hiinasse investeerijate soove sealse statistika mitteusaldusväärsusega.

Languse proov

Eile õhtul tegid kauplemise viimasel tunnil USA börsid päris kõva languse. Ca 2 tundi enne päeva lõppu tuli Fed'ilt avaldus, mis oli sisuliselt see, mida turg ka ootas. Sõnum oli, et Fed hakkab vähe-haaval oma turu stimuleerimist vähendama. Seda ei tehta liiga kiiresti, et turgu mitte kahjustada. Oma pooleliolevate stimuleerimisprogrammide kohta öeldi, et need viiakse läbi pikemaajaliselt, vältides sellega nende mõju lõpust tulevat turu nõrkust. Intressid peaks püsima all veel pikka aega.

Algul hüppasid turud ülespoole, tehes aasta tippusid, siis tuli suur langus viimasel tunnil. Nüüd on küsimus: kas see oli suurema languse algus või lihtsalt allapoole võnkumine?

Öösel pole mingit suurt muutust toimunud, tundub, et keegi ei taha seisukohta võtta. Futuurid, millega pidevalt kaubeldakse (näiteks E-mini), on peale üles-alla kõikumist pea eilsetele sulgumishindadele tagasi jõudnud. Ilmselt oodatakse börsi avanemisel toimuvat, et sealt suund välja lugeda. Enne börsi avanemist tuleb veel natuke makroinfot. Kuidagi ei tahaks uskuda, et näiteks tööjõu infot praeguses väga murdumisohtlikus olukorras (viimaste kuude osas kõige murdumisohtlikum kindlasti) negatiivselt antakse. Kuid, kes teab: äkki eileõhtune allapoole kukkumine ei olnudki tingitud Fedi uudisest, vaid keegi teadis juba tänaseid makrouudiseid.
Täna Eesti foorumeid lugedes tuli välja, et Prantsusmaa võis sellele tõuke anda: tema andis hinnangu euro võimalikule nõrgenemisele, selle tõttu paratamatult tõusis USD Euro suhtes, selle tulemusena euros investeeringuid hindavatele investoritele läksid varad börsil kallimaks, kui sellest tuli mingi müügisurve, mis langes ajaliselt kokku Fedi uudisega, siis võisid USA turu osalised arvata, et nüüd hakkab asi langema ja sealt tuli müüjaid omakorda peale.

Minu arvates on uudistest primaarsem investorite psühholoogiline suhtumine turgu, mis liigub samuti nagu turg, ennetades turu liikumist. Kui mingil ajal loetakse igat uudist heaks, selle peale tuleb tõus, siis mingiks ajaks jõutakse olukorda, kus igat uudist kardetakse ja see võib viia langusele. Praegu oleme kindlasti jõudmas olukorda, kus iga uudis võib turu ära kukutada.

Intressi tõusu prognoosid

Praeguses maailmamajanduse seisus vaevavad kõik pead, mis majandusega edasi saab, kas väljumine kriisist on V, U, W, L või mõne muu tähe kujuline.

Lisaks muude majandusnumbrite muutumisele on erinevatel põhjustel paljudele investoritele oluline intressimäära tase.

Ühel minu lemmiksaidil on analüüs ja prognoos USD intressimäärade muutmise kohta.

FED'i kontroll majandusmõtlemise üle

USA Föderaalreserv kasutab kõiki vahendeid, et dollarit ja turgu üleval hoida.

PhilstockWorld'is on juttu huvitavast artiklist, mis kirjutab mehhanismi, kuidas Fed majandusteoreetikute avalikkusesse minevaid seisukohti kontrollib.

PhilstockWorld on sait, mis üritab aktsiaturgude liikumisi lahti kirjutada ja ka ette ennustada. Mina sattusin tema lugejaks, kuna hiljuti liitis ta endaga Oxen Group'i. Selle saidi endine vedaja David Ristau on ka päris hea analüütik. Suvel panin ma tabelisse tema soovitused kauplemiseks ca kuu jooksul. Pannes hiljem kõrvale ka tegelikud aktsiahindade muutused, tuli tulemuseks, et 90-95% neist soovitustest olid edukad. Tasuta infona selline ennustuste täpsus on hämmastav. Lugeda tasub kindlasti, kui ka soovitusi ellu kohe ei rakenda.

Citigroup'i valud

Tahtsin kirjutada Citigroup’i aktsiast. Olen selles juba mõnda aega positsiooniga pikk (optsioonidega). Sai kevadel ostetud optsioone aastavahetuseks strike’dega 2.5 ja 5. Olukord oli juba sel ajal piisavalt segane, lootus oli, et asi vähehaaval selgub ning riigi osaga saab pilt selgeks. Peale seda võiks asi vähehaaval ülespoole liikuda. Kaua on ebamäärane olukord püsinud. Nüüd ongi lõpuks käimas eelisaktsiate vahetamine (kuni 24. juulini). See lahustab küll endiste lihtaktsiate osalust, kuid peaks kapitaliseeritust tõstma, mis praegusel raskel ajal ei olegi väga halb, vaid peaks võimaldama hinnal vähehaaval kerkima hakata. Võttes ajaloolisisi hindu, pole suurt vahet, kas praegu on hind 3 või 4, oluline on selgus, ja et majandusnäitajad tulevikus positiivsed oleksid. Eks aasta lõpus selgub, ega ma ei alahinnanud aega, mis on vajalik aktsia kosumiseks (optsiooniga asjatult kaugesse tulevikku minek on kallis lõbu).

Aktsia langes aasta algul päris järsult, märtsis käidi allpool dollari piiri ära. Aprillis, kui oli ühelt poolt selge, et riik on juba toetanud ning ka kasuminumber tuleb uue tegevjuhi ajal esimest korda positiivne, käis hind kaks korda 4.5 dollari juures. See oli kuu aja jooksul ca 350% tõusu, hea kasum neile, kes julgesid õigel ajal osta ja oskasid õigel ajal müüa. Kasumi esmane info jõudis avalikkuse ette ettevõtte sisese kirja avalikkuse ette jõudmisega – see on hea moodus päris põhjas olevat aktsiat toetada, samas mitte midagi täpselt aktsiate omanikele kinnitamata.

C kahjumi ja kasumiga on lood üldse sellised, et eelmisel aastal kirjutati kiiruga aktivaid alla, osa vist ka veel hiljem. Selle aasta I kvartalis kirjutati alla (hinnati turuväärtusele!!!?) enda kohustusi. Seda tehti ca 2,5 miljardi eest, mis tähendab, et ilma selleta oleks 1,6 miljardiline kasum olnud 0,9 miljardit kahjumis. See enda passivapoole kohustuste allahindamine (ehk siis kasumi reale tõstmine) ilma tegelike tehingute tegemiseta tundub kuidagi imeline, samas, kui see on USA-s normidele vastav, siis seda teevad vast ka teised. Kindlasti pole selline arvestuse pidamine eriti konservatiivne, kohustused, mis on bilansis, ei kajasta kaugeltki kõiki tõenäoliselt tekkida võivaid kohustusi.

Mulle sattus ette üks päris huvitav kirjutis anomaaliast Citigroup'i aktsia hinnast mai lõpus. Aktsia omandamiseks on mitmeid viise: osta lihtaktsiat, osta eelisaktsiat, teades selle lihtaktsiaks vahetamise tingimusi ning osta optsioone. Selle kirjutise järgi oli 22. mail 2009 1000 aktsia ostmise kulu järgnev:

• lihtaktsia $3670
• eelisaktsia $3052
• sünteetiline $3160

Autor ei jõua ära imestada, kuidas saab sisuliselt olla ühele varale hinna erinevus ca 20%. Kus on siis turu efektiivsus?

Kirjutise lõpus on ka kommentaare, mis väidavad, et sel hetkel oli juba pea 2 kuud pea võimatu C-d lühikeseks müügiks laenata (lühikeseks müügist veel lõpupoole).

Kes viitsib, võib ise lugeda: http://dmarron.com/2009/05/26/the-citigroup-anomaly/#more-67

Nn. sünteetilise hinna oli autor saanud septembri 4-se strike'ga put'i müümise ja call'i ostmise abil. Autoril on muidugi väike eksitus, strikega 4 put'i muidugi mitte mingitel vähegi normaalsetel tingimustel isegi 0-hinnaga varale kallimalt, kui 4$ müüa ei õnnestu. Loogika on aga õige, müüa put kallilt strikele, millega see suure tõenäosusega täitmisele ei lähe, osta osa selle raha eest odavalt call ja osa raha panna panka ootama.

Arvestus 22. mai 2009 (selle päeva seisuga autor vist arvutas) seisuga oli järgmine: 1 put'i lepingu müük ja 1 calli ost oleks kätte jätnud $77. Kui septembris täitmise aeg oleks turuhind $5 (optionpain näitab sellist numbrit, kuigi optsioonide strike'd on C puhul ka eri kuudele pehmelt öeldes imelikud, seega tuleb optionpain'i numbrisse ettevaatlikult suhtuda), oleks võit 1 ostetud ja 1 müüdud lepinguga $177, mis oleks tootlusega 164% aastas. Kuna sellele tehingule otseselt raha alla ei lähe, olen omakapitali vajaduseks pannud put optsiooni maksimaalse väärtuse, mida võib-olla maakler tagatisena maksimaalselt võiks nõuda. Kui selline tehing teha 26. juuni hindadega, siis võiks tootlus aasta peale tulla 341%, 0-s oleks tehing, kui C hind oleks optsioonide realiseerimise päeval vähemalt $2.7.

Turg eriti C tõusu ei oota. Üleval olevatest optsioonidest on enamus put-optsioonid. Nendega üritatakse ilmselt oma positsioonide riske katta. Put'ide suure enamuse korral on ka loogiline, miks optionpain nii kõrgel on - mida kõrgem on hind on, seda vähem on kahju put'ide täitmisest. See kõrge "optionpain" ei tähenda aga, et turutegijatele ei oleks kallim hind motivatsiooniks.

Teine huvitav näitaja on lühikeseks müüdud aktsiate arv. Lühikeseks müüdud aktsiate arv jagatud päevakäibesse ja protsent ringlevate aktsiate arvust eri pankadel:

• Citigroup 5.6 päeva 23.08%
• Bank of America 0.3 päeva 1.4%
• Morgan Stanley 1.4 päeva 4.09%
• UBS 4.1 päeva 0.68%
• Goldman Sachs 1.0 päeva 2.56%
• JP Morgan Chase 0.7 päeva 1.32%
• US Bancorp 2.4 päeva 3.47%

Selle suure lühikeseks müügi taga ongi ilmselt see 20%-ne hinnaerinevus (praeguseks on lihtaktsia selle 20% oma hinnast juba kaotanud), millest eespool juttu olnud. Seega selle 23% aktsiate lühikeseks müüjatel on kasumi ootus need 20% aktsia hinnast miinus tehingukulud, eeldusel, et hind väga järsku kuhugi ei liigu.

Suure lühikeseks müügiga ongi hind ca 20% kuuga alla tulnud. Lühikeseks müügil on aga see omadus, et need aktsiad peab kunagi ka tagasi ostma. Millal see aeg tuleb, ei tea, kuid ilmselt varsti tuleb (kahjuks ei ole mul lühikeseks müügi ajaloolist infot käepärast, muidu võiks selle kohta enamat öelda). Tagasiostuga läheb siis kiireks, kui hinnad kerkima hakkavad, mis kergitab hinda veelgi kiiremini.

Mis siis tulevikus? Loomulikult on ääretult olulised II kvartali tulemused. Minu arusaamise järgi peaks enda kohustuste eelpool kirjeldatud allahindamine kõige halvemas olukorras tähendama, et neid peaks nüüd ülesse tagasi hindama, mis peaks kasumit vähendama. Probleemid on kõigil pankadel suuremal või vähemal määral krediitkaartide võlgadega, kommertskinnisvaraga jne. Neid üritavad nad teistesse kehadesse tõsta. Kuidas see õnnestub, näitavad majandustulemused ja nende analüüsid. Riigi osa konverteerimise lõppemine ja suur lühikeseks müüdud aktsiate osa peaks tulevikule aga tõusu lubama.

Tarkinvestor.ee-s käidi kevadel välja ennustus, et suveks võib Citi hind 1$-ni jõuda. Paljud analüütikud on pessimistid veel praegugi. Minu arvamus on, et heade tulemuste pealt hind langeda ei tohiks. Natuke halbade tulemuste pealt langeb natuke. Hind 1$ eeldaks juba küllalt halbu tulemusi.